Kui olime jõudnud Eestimaa
keskpunkti, ei tahtnud meie
bussike ilma meie abita edasi veereda.
 |
| Paadikuurid on suviti suvitajate päralt |
 |
| On uhkeid häärbere |
 |
 Tundub olevat kodune. Ümbrus on nagu ikka niidetud-rohitud. |
 |
On armsaid kenasti värvitud väikemaju. |
 |
| Üks kohalikest visiitkaartidest |
 |
Suitsusaun  |
Algusest lõpuni tervitasid meid
põllul ja aedades laiuvad sibulapeenrad.
Peenrad on kõrged, vahed nagu vaod.
Kõik kenasti pea umbrohutud.
Siin on seemnesibula peenar.
Ikka kõik väga korralikult võrguga
toestatud
 |
| Külamaastik. |
 |
| Puuskulptuur |
Nii oodati perenaist poeretkelt.
Tabasin veidi hilja, kuts tavaliselt istub peremehe turjal.
Ja nii isegi pool tundi.
Hetkel aga ilmus pereema nähtavale.
Üksildasel (võib-olla ) vanaemal ja kassil mõnus neid pühapäevaseid kõmpijaid vaadata ja lehvitustele lahkelt naeratada.
Aiad olid lillerikkad. Lilla teeroos uhkeldas ühe väikese majakese ees.
Kohalik Kolkja küla
kohvik-restoran
on igati kena ja
stiilne.
Teenindus oli soe. Oli hubane.
Alatskivi loss nüüd ja sisemaalil.
Oli mõnus retk.
Jah, vahvad hetked! Selle viimase hallitausta peaks siiski üritama maha võtta!Teeme koos, muidugi kui tahad!
ReplyDelete